Sinise värvi saladus

Sinise värvi saladus

Kunstigaleriis maali vaadeldes pöörame tähelepanu süžeele, kompositsioonile, maalimis-tehnikale, süveneme huviga detailidesse, hindame teose poolt loodavat üldmuljet. Kuid harva tuleb meile pähe mõte milliseid värve selle maalimisel kasutati ja me ei püüa vaadelda kunstiteost keemia seisukohast. Kuigi lõuendile kantavad värvid on keemiatööstuse toodang ning kunstniku eneseväl-jenduse võimalused sõltuvad suuresti sellest, milliseid värve tema palett sisaldab. Tänapäeval ei tundu enam hämmastav, et uute suundade tekkele kujutavas kunstis eelneb sageli uute pigmentide süntees ning uute värvide sideainete teke.

Esimesed kunstnike arsenali kuulunud pigmendid olid loodusliku päritoluga. Kõigepealt olid need erinevad rauaühendid (ooker, punamuld, sieena, mennik, umbra), mis võimaldasid kunstnikul saada püsivaid kollaseid, punaseid, pruune ja musti toone. Erkpunast värvi saadi kinaveri (HgS) abil, musta värvi tahmaga (C). Valget värvi võis saada, kasutades kriiti (CaCO₃) või barüüti (BaSO₄). Kuid kõige sagedamini eelistasid kunstnikud tinavalget (PbCO₃×Pb(OH)₂), mida inimkond oli õppinud sünteesima juba antiikajal, lahustades tina veiniäädikas. Sarnaselt saadi alates Vana-Rooma aegadest vaskrohelist (Cu(CH₃COO)₂×2Cu(OH)₂), mis annab türkiissinise varjundiga rohelise tooni [1, lk. 11-12, 469, 479; 2].

Hispaania kirjaniku Arturo Péres-Reverte raamatust „Flandria pannoo“ võib lugeda noore restauraatori tööst, kes tegeleb 15. sajandil maalitud teose taastamisega: „Vähehaaval, vananenud laki kadudes, hakkas maal uuesti omandama oma esialgsete värvide maagiat, mis nüüd avanesid pilgule sellistena, nagu vana flaamlane oli need oma paletil kokku seganud: sieena, vaskroheline, tinavalge, ultramariin“ [3, lk.94]. Viimane kirjeldatud pigmentidest – ultramariin, mis oli tuntud ka kui lapis lazuli (lasuriit), oli väga haruldane ning seda ei kohanud kaugeltki mitte kõikidel maalidel. Vase hüdroksükarbonaadil põhinevad sinised pigmendid (asuriidid) (CuCO₃×Cu(OH)₂) olid tuntud juba ammu, kuid nende värvitoon ei andnud võimalust saada küllastunud sinist värvi. Lisaks muutus sellise pigmendi värv aja jooksul juba maalile kantuna. Seetõttu oli kõige populaarsemaks siniseks pigmendiks ultramariin. Kõige populaarsemaks, kuid sugugi mitte kõige kättesaadavamaks. Praktiliselt kuni 19. sajandini pidid kunstnikud oma lõuenditel sinise värviga väga kokkuhoidlikud olema. Miks siis nii oli?

Ultramariin kujutab endast alumosilikaati, mille kristallvõre koosneb ühiste hapnikuaatomite abil keerukateks ruumilisteks struktuurideks ühendatud tetraeedritest [AlO₄]^5– ja [SiO₄]⁴. Kristallvõre tühimikes asuvad väävli anioonid S^2–. Anioonide laeng kompenseeritakse naatriumi katioonidega Na⁺. Ultramariini koostist võib väljendada valemiga n(Na₂O×Al₂O₃×mSiO₂)×Na₂S_X, kus n ja m = 2–3, x = 1–5, kusjuures väävel mängib kromofoorset ehk grupi värvi eest vastutavat rolli. Väävli kogusest sõltub pigmendi värvitoon ning selle sügavus [4, lk. 182]. Loodusliku ultramariini tootmise aluseks on poolvääriskivi lasuriit. Pigmendi saamiseks hõõrutakse kivi hoolikalt uhmris pulbriks ja pestakse korduvalt läbi, nii saadakse värvis kasutamiseks sobiv väga tume, poolläbipaistvate osakestega sinist värvi pulber. Ainsaks lasuriidi tarnimise allikaks keskaegsesse Euroopasse oli Badakhshāni provints (kaasaegse Afganistani territoorium) Lasuriidi leidumise harukordsus, pigmendi saamise töömahukas tehnoloogia ning värvi madal katvus tingisid ultramariini väga kõrge hinna [5; 6, lk. 231-249].

Joonis 1. Jan Vermeer „Piima kallav teenijatüdruk“

17. sajandil algas Hollandi olustikumaali õitseaeg. Maalide ostmine muutus linnaelanike hulgas prestiižseks ja tõi kaasa kunstituru tekke. Nagu kirjutab kultuuriteadlane Pjotr Vail: „Kunstiteose turuhinna määras mitte temaatika, žanr ega stiil, vaid teostuse tehnika. See tähendab, tööle kulutatud aeg.“ [8, lk.270]. Näiteks leppis Jan Vermeer, üks Madalmaade maalikunsti „kuldaja“ juhtivaid kunstnikke, maali tellimisel ostjatega spetsiaalselt kokku ultramariiniga siniseks värvitud pindade kõrgema hinna! Erinevalt oma kaasaegsetest kasutas Vermeer maalimisel ultramariini väga laialdaselt. Vermeer avasta, et ultramariini segu halli värviga annab ereda päevavalguse efekti, mida teiste värvidega kujutada võimalik ei ole. Joonisel 1 on kujutatud üks Vermeeri olulisematest töödest – „Piima kallav teenijatüdruk“ (1658 – 1660), mida hoitakse Riiklikus Kunstimuuseumis (Rijksmuseum) Amsterdamis. „Piima kallava teenijatüdruku“ põlle sinise värvi küllus on hea näide loodusliku ultramariini kestvusest, sügavusest ning puhtusest [9]. 1704. aastal avastas Johann Diesbach Berliinis uue sinise pigmendi – Preisi sinise, kaalium(III)raud(II)heksatsüanoferraadi (K(Fe³⁺)[Fe(CN)₆]) [1, lk.13; 10, lk.424]. Kuid Preisi sinine ei muutunud ultramariini aseaineks oma roheka tooni ning suhteliselt madala keemilise stabiilsuse tõttu.

Joonis 2. postmark „Sinine Mauritius“ (1847)

Vaatamata sellele õnnestus Preisi sinisel mängida olulist rolli posti ajaloos! Kuulus filateeliarariteet „Sinine Mauritius“, trükiti just sellel pigmendil põhineva sinise värviga (joonis 2). Ilmetu kahepennine mark, mis nägi ilmavalgust 1847. aastal Aafrika ranniku lähedal asuval Mauritiuse saarel, on praegu maailma kõige kallim postmark, mille stardihind oksjonitel ületab miljoni dollari piiri [11, 12].

Tõeline revolutsioon sinise värvi maailmas toimus aastal 1802, kui kuulsa Pariisi Polütehnilise Kooli (École Polytechnique) noorel õpetajal Louis Jacques Thénardil õnnestus koobaltisoolade kokkusulatamisel saada uus sinine pigment – koobaltsinine, mida hiljem hakati nimetama thenardi siniseks. Keemiliselt kujutab pigment endast koobalti aluminaati (CoO×Al₂O₃). Pigmendi avastamine tegi selle autorile suure teene. 1804. aastal sai Thénard College de France’i professoriks [13]. Keemiku portree [14] on toodud joonisel 3, tema esimese pigmendi sünteesile pühendatud publikatsiooni näidis prantsuse mäetehnika ajakirjas Journal des Mines [15] – joonisel 4. Thénardi avastus tõi talle üleüldise tunnustuse ja Euroopa kunstnikud said ilusa, keemiliselt stabiilse tumesinise pigmendi.

Joonis 5. Vincent van Gogh „Tähistaevas“

Kuid koobaltsinisel oli kaks olulist puudust. Vaatamata sellele, et see pigment oli oluliselt odavam kui looduslik ultramariin, oli selle hind siiski kõrge. Lisaks sellele on ultramariini värvil kerge lillakas varjund, seega täielikult asendada koobaltsinine seda ei suutnud. Seetõttu jätkusid kunstliku ultramariini sünteesiviiside otsingud. 1806.a. määrasid prantsuse keemikud Charles Bernard Desormes ning Nicolas Clément kindlaks ultramariini täpse koostise. 8 aasta möödudes avastasid nende kaasmaalased B. M. Tassaert ning L. N. Vauquelin, et soodaahjudes tekkiv sinine sade on oma koostiselt lähedane ultramariinile. Prantsuse rahvusliku tööstuse toetamise ühing lubas  1824. aastal 6 000 frangi suuruse preemia teadlasele, kes leiab viisi odava sünteetilise ultramariini saamiseks (hinnaga alla 300 franki kg). Preemia suurus meelitas kohale suurel hulgal petiseid ning šarlatane. Siiski esitas 1828. aastal Toulouse´i käsitöömeister Jean-Baptiste Guimet autoriteetsele komisjonile odava pigmendi saamise tehnoloogia. Guimet sai preemia ja asutas manufaktuuri sünteetilise pigmendi tootmiseks, mis oli 10 korda odavam kui looduslik ultramariin. Üks kuu pärast auhinna väljastamist sai komisjon kirja pretensiooniga saksa keemikult Christian Gmelinilt kes väitis, et avastas sinise pigmendi sünteesimise juba aasta varem, kuid hoidis seda saladuses. Gmelini meetod kordas üldjoontes Guimet'i tehnoloogiat (kaoliini, sooda, söe ja naatriumsulfaadi põletamine) ning erines vaid detailides, seetõttu otsustati preemia Guimet´le jätta. Veel suuremat üllatust tekitab fakt, et samal ajal juurutas saksa tööstur F.A. Köttig oma tootmises Meissenis sarnase tehnoloogia, sõltumatult Guimet´st ja Gmelinist [6, lk. 231-249]. Sinise värvi epopöa lõpuks maalikunstis sai briti ettevõtte ICI poolt 1920ndatel aastatel väga odavate orgaaniliste ftalotsüaniinpigmentide sünteesimine ja tööstuslik tootmine [17]. Sellised pigmendid taluvad kuumutamist ning on vastupidavad hapete ja aluste mõjule (joonis 6). Kuid vaatamata suhteliselt kõrgele valguskindlusele väheneb aastatega veidi nende värvi intensiivsus.

Joonis 6. Sinise ftalotsüaniinpigmendi struktuurvalem

Just taskukohase hinnaga siniste pigmentide ilmumine, aga ka paljude teiste värvide kunstlike pigmentide sünteesimine 19. sajandil muutis võimalikuks impressionismi tekke – kunstivoolu, milles värvil on väga oluline roll. Prantsuse kunstnik Sonia Delaunay kirjutas: „Tõeline uus kunst algab siis, kui inimesed mõistavad, et värvil on oma elu, et lõpututel värvikombinatsioonidel on poeesia ning keel, mis on palju väljendusrikkam kui see, mis oli varem. See on võlukeel, mis on seadistatud vibratsioonile, elule endale“ [18]. Impressionistid kasutasid oma teostes väga laialdaselt sinist värvi. Nii on üks Renoiri teostest, „Vihmavarjud“ (1881 – 1885), mida hoitakse Londoni Rahvusgaleriis, üles ehitatud sinisele värvigammale (joonis 7). Monet’i, Gauguini, Cezanne, Pissarro teoseid on võimatu kujutleda ilma sünteetiliste siniste pigmentide kasutamiseta [19].

Joonis 7. Pierre-Auguste Renoir „Vihmavarjud“

Impressionismi teke oli lisaks uute pigmentide sünteesile tihedalt seotud ka ühe olulise leiutisega, mis tehti 19.sajandil. Valguse ja varjude mängu jäädvustamiseks lõuendile pidid kunstnikud maalima väljaspool oma ateljee ruume, looduses. Kuid õlivärvidega õue tulla oli väga keeruline, sest värve hoiti seapõiest tehtud kotikestes. Värvi paletile pigistamiseks oli vaja kotikesse auk torgata, siis aga see uuesti kinni lappida, sest värv kuivas kiiresti. [20]. 1841. aastal leiutas Inglismaal töötav ameerika portreemaalija John Goffe Rand värvituubi [21]. Illustratsioon patendist koos maailma esimeste tuubide kujutistega on toodud joonisel 8. Randi leiutisest huvitus Londoni firma Windsor & Newton, ning alustas juba samal aastal tuubides õlivärvide tootmist. Toode osutus kunstnike poolt äärmiselt nõutuks. Pierre-Auguste Renoir märkis: „Ilma värvituubideta ei oleks ka impressionismi“ [19]. Windsor & Newton tegutsevad edukalt tänaseni tootes kõrgklassi maalimistarbeid. Ühe esimese tööstuslikult toodetud koobaltsinise tuubi kujutist võib näha joonisel 9.

Joonis 8. Metalltuubide kujutised J. G. Randi patendist

Joonis 9. Üks esimestest tööstuslikult toodetud värvituubidest

Sinised pigmendid ei ole tähtsad üksnes maalikunstis. Sünteetiliste pigmentide madal hind on võimaldanud neil väljuda kunstitarvete kitsastest raamidest ja siseneda ehituse ja arhitektuuri maailma. Sinist hoone fassaadi nähes võib arvata, et sinise tooni annab ftalotsüaniinpigment, kuid kui veab, võime kohata ka taevasinist kerget ultramariini või sügavat tumedat koobaltisinist.

Kasutatud kirjandus.

1. Беленький, Е.Ф. Химия и технология пигментов / Е.Ф. Беленький, И.В. Рискин; 3-е изд. испр. и доп. – Лениниград: Госхимиздат, 1960. – 757 с.

2. Friedstein, H.G. A short history of the Chemistry of Painting / H.G. Friedstein // J. Chem. Educ. – 1981. – Vol. 58, № 4. – P. 290-294.

3. Перес-Реверте, А. Фламандская доска / А. Перес-Реверте; пер. с исп. – СПб.: Азбука: 2001. – 448 с.

4. Брок, Т. Европейское руководство по лакокрасочным материалам и покрытиям. / Т. Брок, М. Гротеклаус, П. Мишке; пер. с англ. под ред. Л.Н. Машляковского. – М.: Пэйнт-Медиа, 2004. – 548 с.

5. Brown, P. The Color Blue / P. Brown. – Scientific American. – 2009. – No. 9. – P. 93

6. Ball, P. Bright Earth: The Invention of Colour / P. Ball. – Chicago: University of Chicago Press, 2001. – 384 p.

7. Cennini, C. The Craftsman Handbook / C. Cennini; transl. by D.V. Thompson. – New York: Dover Publications, 1954. –142 p.

8. Вайль, П. Гений места / П. Вайль. – М.: КоЛибри, 2006. – 488 с.

9. Natural Ultramarine [Electronic resource] / Essential Vermeer resources. – 2012. – Mode of access: http://www.essentialvermeer.com/palette/palette_ultramarine.html. – Date of access: 03.01.2012.

10. Лидин, Р.А. Химические свойства неорганических веществ: учеб. пособие для вузов / Р.А. Лидин, В.А. Молочко, Л.Л. Андреева; под ред. Р.А. Лидина. – 2-е изд. испр. – М.: Химия, 1997. – 480 с.

11. Надрова, Е. Курс марки / Е. Надрова // Новые известия. – 2006. – 25 авг. – С. 7

12. Prussian Blue [Electronic resource] / Pigments though the Ages. – 2012. – Mode of access: http://www.webexhibits.org/pigments/indiv/overview/prussblue.html. – Date of access: 03.01.2012

13. Louis Jacques Thénard [Electronic resource] / Wikipedia. The Free Encyclopedia. – 2012. – Mode of access: http://en.wikipedia.org/wiki/Louis_Jacques_Thénard. – Date of access: 03.01.2012

14. Thénard, J. Considérations générales sur les couleurs, suivies d'un procédé pour préparer une couleur bleue aussi belle que l'outremer / J. Thénard. – Journal des Mines. – 1803-1804 (an XII, 1er semestre). – N. 86. – P. 128–136.

15. Scientific Identity [Electronic resource] / Portraits from the Dibner Library of History of Science and Technology. – 2012. – Mode of access: http://www.sil.si.edu/digitalcollections/hst/scientific-identity/fullsize/SIL14-T001-08a.jpg. – Date of access: 03.01.2012.

16. Ван Гог, В. Письма / В. Ван Гог; пер. с голл.; под ред. Н.В. Семенниковой – Л.-М.: Искусство, 1966. – 604 с.

17. British Dyestuffs Corporation and ICI [Electronic resource] / ColorantsHistory.Org. – 2012. – Mode of access: http://www.colorantshistory.org/BritishDyestuffs.html. – Date of access: 03.01.2012.

18. Sonia and Robert Delaunay [Electronic resource] / The Art of Fred Martin. Art Histories for Painters. – 2012. – Mode of access: http://www.fredmartin.net/Art-Histories/Delaunay-Sonia-and-Robert.pdf. – Date of access: 03.01.2011.

21. Improvement in the Construction of Vessels or Apparatus for Preserving Paint, & c.: Pat. 8394 United Kingdom / J. G. Rand; publ. 11.09.1841. – [Electronic resource] / Archives of American Art. Research Collections. – 2012. – Mode of access: http://www.aaa.si.edu/collections/images/detail/john-goffe-rand-patent-improvement-construction-vessels-or-apparatus-preserving-paint--c-460. – Date of access: 03.01.2012.

© Haletski V.A. ¹, Haletskaja K.V. ², Vasilevskaja E.I. ^2
1 – ÕO „Bresti riiklik tehnikaülikool“; 
 ² – Valgevene riiklik ülikool  Eskaro Group AB`le, 2016 
Ilma autori mainimiseta ja allikale viitamiseta on materjalide avaldamine keelatud